Selle jaoks, kes tahab olla kasvataja, peab iga arenev inimolevus olema looduse mõistatus, mis ootab lahendamist.”
Rudolf Steiner
Waldorfpedagoogika on Rudolf Steineri (1861–1925) välja töötatud õpetamis- ja kasvatusmeetod, mis põhineb antroposoofilisel inimeseõpetusel, laiemas mõttes antroposoofilisel vaimuteadusel. Waldorfpedagoogika eesmärk on võimaldada lapse ainuomase individuaalsuse vaba avaldumist ja arengut.
Esimene waldorfkool rajati 1919. a Rudolf Steineri ja Emil Molti (1876–1936) ühisel ettevõtmisel. Emil Molt oli tollase Waldorf-Astoria sigaretivabriku direktor ja omanik, kes soovis luua kooli oma töötajate lastele. Kool saigi nime – Stuttgarti Vaba Waldorfkool – vabriku järgi. Kooli rajamise juures ja üheks esimeseks õpetajaks oli Pärnus sündinud mees Herbert Hahn (1890 – 1970).
Kooli asutamisele eelnesid Rudolf Steineri peetud loengkursused inimeseõpetuse, metoodilis-didaktiliste ja muude pedagoogiliste küsimuste alal. Hiljem järgnesid täiendavad loengud Saksamaal, Šveitsis, Austrias, Hollandis ja Inglismaal. Steiner nõustas ja koolitas uue kooli õpetajaskonda kuni oma elu lõpuni 1925. a.
Waldorfkoolis hakati rakendama tolle aja kohta väga uuenduslikke põhimõtteid, nagu laste koosõpetamine sõltumata nende sotsiaalsest päritolust, andekusest ja tulevasest erialavalikust; segaklassid, istumajätmise vältimine, numbrilise hindamise asendamise iseloomustusega, käsitöö ja kunsti suurem osakaal, epohhiõpe, loovust arendav kujundlik õpetamisviis jm, millest paljud on muutunud tänapäeval üldlevinud pedagoogika lahutamatuks osaks. Waldorfkooli eripära oli ja on ka kooli ja lastevanemate ning lastevanemate omavaheline tihedam suhtlus ja koostöö.
Järgnevatel aastatel rajati uusi waldorfkoole nii Saksamaal kui mujal riikides, 1928. aastal tegutsesid waldorfkoolid Baselis, Budapestis, Londonis, Lissabonis ja New Yorkis. Natsionaalsotsialistlik aeg Saksamaal tõi kaasa waldorfkoolide järk-järgulise sulgemise, Teise maailmasõja järel avati Saksamaal koolid uuesti. 1970. aastatel kasvas waldorfkoolide arv nii Saksamaal kui mujal hüppeliselt, alates 1990. aastatest hakati waldorfkoole rajama ka Ida-Euroopas.
Kogu maailmas oli 2018 aastal 1092 waldorfkooli 64 riigis ja 1857 waldorflasteaeda 73 riigis.
Waldorfkoolide ja waldorflasteadade, waldorfkoolide- ja lasteaedade ühingute, waldorfkoolide õpetajate ja koolitusorganisatsioonide nimekirja uuendatakse igal aastal. 2018 a nimekiri on SIIN: https://www.freunde-waldorf.de/fileadmin/user_upload/images/Waldorf_Worl…
Eesti waldorfkoolide ajalugu
1988. aasta sügisel taasasutati Eesti Antroposoofiline Selts (EAS), mille üheks eesmärgiks sai ka avalike loengute korraldamine. 1989. aasta kevad-talvel tuli EAS-i kutsel Tallinna Pedagoogikaülikooli täiendkoolituse raames loengusarja pidama Freddy Heimsch – Soomes tegutsev ravipedagoog, Lahti Steinerkooli üks asutajatest. Enne Eesti iseseisvumist oli tema esimene, kes pidas siin avaliku loengutsükli lapse arenguetappide ja waldorfpedagoogika põhialustest.
1989. a suvel korraldas EAS Tallinna Vanalinna Muusikamajas ja Pedagoogikaülikooli aulas õpetajatele, tudengitele kohtumise pr Margaret Meyercort´iga, staažika waldorfpedagoogiga Inglismaalt. Huvi oli suur, loengud läksid täismajale. Pärast loenguid toimusid aktiivsed arutelud.
Aeg uue kooli tekkimiseks oli küps. Oli hulk lapsevanemaid, kes olid avatud uuele. Tartus lõid suurpered isegi Tartu Pereliidu, eesmärgiga teadvustada ühiskonnale, et lapsed ei takista täiskasvanute elu, vaid vastupidi – meie lapsed panevad meid olukorda, kus me hindame ümber ajalisi ja ajatuid väärtusi, kasvatades eelkõige iseennast ja luues parima võimaliku keskkonna nende kasvamiseks. Waldorfkoolid sündisid lastevanemate initsiatiivist.
Tartus, Tallinnas, Rakveres ja Põlvas algasid ettevalmistused waldorfpedagoogikal põhineva kooli rajamiseks. Vaja oli leida ruumid, õpetajad. Lapsevanemad moodustasid asjaajamise hõlbustamiseks seltsid, mille ülesandeks sai kooli loomine, waldorfpedagoogika põhimõtete tutvustamine.
1. sptembril 1990 alustas õppetööd 3 waldorfkooli: Tartus, Põlva vallas Rosma külas ja Tallinnas Nõmmel. 1991. a alustas waldorfkool Rakveres, 1992. a Arukülas ning 1993. a Viljandis. Tänaseks on waldorfkoolina tegevuse lõpetanud Tallinnas (Nõmmel) ja Rakveres alustanud koolid, mis 1990. aastate lõpust jätkasid riiklikku õppekava järgivate erakoolidena.
2001. aastast on Tallinnas taas waldorfkool, Tallinna Vaba Waldorfkool (Pelgulinnas). 7 aastat hiljem 2008. a avas 1. klassi Erakool Läte, mis alates 2016. aastast on Waldorfkool Läte. Rakvere Waldorfkool alustas 2011. a sügisel nime all Rakvere Vanalinna Kool. 2013. a sügisel alustas Herbert Hahni kool, mis alates 2017. aastast on Pärnu Waldorfkool.
Eestis tegutseb 2 erivajadustega õpilaste waldofkooli. Tartu Maarja Kool, mis on ainuke munitsipaalomandis waldorfkool, alustas tegevust 1994. a, Hilariuse kool alustas 2005. aastal.
2018/2019. õppeaastal õpib Eesti waldorfkoolides 1 402 õpilast: põhikoolis on 1163, gümnaasiumis 127 ja koduõppel on 112 õpilast.
Waldorfkool Läte sünnilugu
Alguses oli mõte. Mõte paremast ja lapsele sobivamast koolist. Ilmselt oleks see mõte mõtteks jäänudki, kui poleks olnud ühte last, kes vajas kooliharidust ja kelle koolitee algus tuli aina lähemale. See inspireeris ja innustas tegutsema.
Kai Li kooli minekuni oli jäänud veel poolteist aastat, kui ühel päikesepaistelise ja talvise nädalavahetuse hommikul tuli tütre koolitee jälle jutuks. Niin nagu paljudel varasematelgi kordadel rääkisime ja arutasime erinevaid võimalusi. Meie endi koolitee oli läinud edukalt – üks meist oli lõpetanud Pedagoogika Ülikooli kunstiõpetajana eriala ja teisel oli TTÜ-st keskkonnakaitsja haridus. Siiski soovisime lapsele algusest peale kooli, mis oleks kaasav, loov ja inimese arengut arvestav. Sellel korral otsustasime kaaluda läbi kõik alternatiivsed võimalused, mis Eestis sellel ajal saadaval olid ja võimalusel külastada ka väljavalitud koole.
See otsus viis meid üsna pika sammu võrra lähemale Lätte kooli loomisele. Juba järgmise paari nädala jooksul olime helistanud läbi üsna mitmed koolid ja meile sai ka selgeks, et ainus tugevam alternatiivne koolisüsteem Eestis on waldorfkool. Keilale kõige lähemal asuvad waldorfkoolid asusid Tallinnas ja Arukülas. Samas oli meil tekkinud soe läbisaamine ka Rosma ja Viljandi koolidega.
Järgmine otsus oli esimesel võimalusel neid koole külastada. Lisaks sellele oli kuklas mõte kuidas ma igal hommikul pean tütart kas Arukülla või siis Tallinnasse Lasnamäele viima? Nii viis päeva nädalas, iga kuu, üheksa aastat. Päris keeruline logistika, mis ei tundunud just eriti kutsuvana. Loomulikult soovitati meile ka mõnele koolile lähemale kolimist, paljud lapsevanemad kellel on tugev soov last kas ühte või teise kooli panna pidavat nii tegema. Tuleb tunnistada, et seda mõtet me väga kaua ei kaalunud. Ilmselt meile Keila ikkagi väga meeldis. Nii hakkas vaikselt võtma kuju mõte, mis oleks kui…. Aga äkki on ka teisi kes soovivad?
Selleks ajaks olime juba kuulnud paljude waldorfkoolide loomislugusid ja olime aru saanud, et waldorfkool see ei ole mitte ainult kool lastele, vaid see on lastevanemate loodud kool oma lastele, mida hoiavad ja kannavad need samad lapsevanemad, kelle lapsed selles käivad. Kooli antakse edasi lapsevanemalt lapsevanemale ja sellest kujuneb väike kogukond, mille südameks on kool ja kõik selles toimuv.
Kõik need mõtted aina keerlesid ja otsisid lahendust. Nii leidsime endid ühel kevadõhtul Keila abilinnapea juurest, otsides sisimas vastust küsimusele kas Keilas või selle ümbruses on veel lapsevanemaid, kes sooviksid luua uut waldorfpedagoogikale toetuvat kooli? Meie pöörased mõtted uue kooli loomisest kuulati viisakalt ära ja lubati moraalselt toetada. Sellest meile esialgu piisas.
Järgmise sammuna kutsusime kokku avaliku kohtumise, et teada saada, kas siinkandis on veel huvilisi uue waldorfkooli loomiseks? Küsisime Kultuurikeskusest üheks õhtuks saali, rääkisime läbi Tallinna, Aruküla ja Viljandi kooli esindajatega, paludes neilt abi oma waldorfkooli kogemuste jagamisel. Kirjutasime nupukese kohalikus lehes. Joonistasime plakatid ja läks lahti.
Ühel 2007. a maikuu õhtul kogunes Keila Kultuurikeskusesse 21 inimest, kes olid huvitatud uutest sündmustest Keilas. Tegime väikese tutvustuse, Maia-Reta Trampärk, Olev Ojap ja Aivar Haller rääkisid juba tegutsevatest koolidest, waldorfhariduse mõttest ja lapsevanemate osast nendes. Avalik kohtumine kooli loomiseks pani meil ja selgus et ka teistel osalejatel silmad särama ning andis kindlust alustamiseks. Juba sama kohtumise lõpuks leppisime kokku järgmise, mis pidi toimuma kuu aja pärast. Sellega oli kooli seeme idanema pandud.
Järgnesid kohtumised igal kuul. Kohad vaheldusid. Vahel olime Püramiidikülas, vahel Harjumaa muuseumis hoovis, vahel jälle Kultuurikeskuses. Otsisime lapsi, õpetajat, kes oleks valmis esimese klassiga alustama ja sobivat maja. Jagasime ülesandeid ja otsisime vastuseid. Osa huvilistest lahkus, osa tuli juurde, üsna kindlalt olid meiega liitunud mõned Püramiidiküla lapsevanemad, Margus Pikani ja Margus Aru. Alustasime projektide kirjutamisega ja juba sügisest käivitasime „Waldorf 5“ nimelise lastevanematele suunatud koolitusprogrammi. See koosnes viiest loengust, töötubadest ja oli suunatud kõikidele huvilistele Keilas ja selle ümbruses. Nii see kui ka paljud järgnevad projektid, mis Lätte algusaastatel kirjutatud sai, lõid ühtsuse ja positiivse imago Lätet ümbritsevas kogukonnas järgnevateks aastateks.
11. oktoobril 2007.a asutasime kümnekesi Haridus- ja Kultuuriseltsi Läte. Kirjutasime alla asutamislepingule, võtsime vastu põhikirja ja eesmärgi avada waldorfpedagoogikale tuginev kool 2008. aasta septembris. Waldorfkooli nime me koolile kohe võtta ei saanud ega söendanud. Selleni tuli kasvada. Haridus- ja Kultuuriseltsi Läte asutasid: Evelyn ja Margus Aru, Krista Hinno, Karin Peedo, Margus Pikani, Helle Suurlaht, Cathy Talviste, Astra Tretjak, Pille ja Urmas Keller.
Selleks ajaks oli meil olemas 5 last kes soovisid alustavasse kooli tulla, eesmärgiks oli alustada 15 lapsega. Soovijaid oli ka teise klassi, kuid kahjuks ei käinud meie jõud korraga kahe klassi avamisest üle. See vajanuks veel ühte õpetajat ja suuremaid ruume – kõike seda oli raske leida. Keila on väike linn ja sellist maja, mis sobiks suuruse poolest koolile, oleks mõistlikus asukohas ja vaba, polnud võtta. Mõtlesime läbi kõik võimalikud ja võimatud kohad, tahtes kooli luua muuhulgas nii muuseumi pööningule kui linnapargis tühjalt seisnud veetorni ja endisesse tuletõrjedepoosse. Aga ükski ei neist mahutaks 9 klassi. Siiski leidsime maja jaoks mõned variandid. Sellel hetkel arvasime, et ka õpetaja on olemas.
Töö läks lahti. Kohtusime endiselt iga kuu. Nüüd olid ülesanded juba palju konkreetsemad. Kes tegeles kooli põhikirjaga, kes rääkis läbi ruumide osas, kes pakkus koolile nime variante, jne. Samal ajal jätkasime projektide kirjutamist. Juba suvel oli kooli loomise huvilistega liitunud Helle Suurlaht. Nii alustasime jaanuaris Helle eestvedamisel ja Kultuurkapitali toetusel väikekannelde valmistamisega, et meisterdada pillid veel avamata kooli laste jaoks. Väikekannelde meisterdamisest ja mängust sai koolile iseloomustav tunnusmärk ja traditsioon pikkadeks aastateks.
2008.a märtsi viimaseks päevaks pidime andma sisse dokumendid koolitusloa taotlemiseks, et sügisel alustada. Lapsi tuli aina juurde, aga samal ajal vähenes tugevalt meie klassiõpetaja alustamise ind. Ilmselt ei olnud tema see, keda lapsed kutsusid. Meile tähendas see kiiret tegutsemist uue õpetaja leidmisel.
Koolimajaks valisime pikkade arutluste lõpuks ruumid sügisel valmiva lasteaia Rukkilill koolitustiivas. Maja pidi algesete plaanide kohaselt valmima augustis ja see andnuks meile suurepärase võimaluse alustada 1. septembril. Seltsi ja kooli raamatupidamise võttis kevadel vabatahtlikuna üle alustava I klassi lapsevanem Merle Vacker, kes kandis seda suure südamesoojusega palju aastaid. Koolitusloa sisseandmise ajaks tuli koostada õppekava, sest kolleegiumi veel ei olnud. Ehituse valmimisega hiljaks jäänud Rukkilille majal ei olnud anda maja vastuvõtmise dokumente, tervisekaitse kinnitusi ega päästeameti nõusolekut. Nii et probleeme ja väljakutseid jagus. Samas oli kõikide osalejate optimism ja pealehakkamine nii suur, et kõik probleemid leidsid ühel või teisel viisil lahenduse.
Koolitusloa saime juulis ja kaua igatsetud klassiõpetaja Epp Orgse oli andnud oma jaatava vastuse. Kõige keerulisem oli nüüd majaga, sest augustiga see päris valmis ei saanud, ventilatsioon ei töötanud ja klassiruumis pandi veel 31. augusti hilisõhtul laeplaate. Alles peale seda saime mööbli sisse tuua. Nüüd võisime alustada.
Erakool Läte alustas 1. septembril 2008.a. Kooli läks 12 last ja neid oli vastu võtmas meie kooli esimene õpetaja Epp Orgse. Kool alustas esimese klassiga ja meil oligi ainult üks 33 m2klassiruum. Lisaks saime kasutada maja saali ja koridori. Söömas käidi lasteaia sööklas maja esimesel korrusel. Seltsi astumise kohustust otsustasime lapsevanematele mitte panna, see peab olema vabatahtlik. Sellest hoolimata astus suur osa I klassi lapsevanemad ka seltsi liikmeks ja aitas Erakoolil Läte kasvada.
Loo autorid: Pille ja Urmas Keller
